Šveitsi karvased lehmad ehk kuidas mägedepojad mägedes õlut pruulivad

Jõest vasakul Interlaken, paremal Unterseen.

Vahetevahel tuleb ikka ette, et rahakotist tuleb üles otsida peaaegu pooleks läinud ID-kaart ja lauasahtlist kokkukleepunud lehtedega pass, et teada saada kas 4 tunni pärast lahkuvale lennukile ikka saad käesolevate dokumentidega peale. Seekord läks jälle õnneks. Võeti pardale ja toodi šokolaadi, juustu ja taskunugademaale. Suhteliselt keset Šveitsi riiki asub üks mägine küla, millel nimeks Interlaken / Unterseen. See u.5000 elanikuga küla on oma nime saanud ladinakeelsest väljendist inter lacis, mis tähendab inimkeeli "järvede vahel".  Interlakenis on imeilus loodus, ootamatult kehv kevadine ilm ja sõbralikud inimesed. Küla läbib jõgi nimega Aare, mis jagab küla Interlaken'iks ja Unterseen'iks, kohe kõrval on veidi hirmutav mägi nimega Harder Kulm ning fun fact - siinkandis tehti ka James Bondi mägised filmivõtted, ilmselt selle viimase faktori pärast on siin täpselt 384 229 asiaati aastaringselt pilti tegemas ja rohekelt paraglide'imist harrastamas. Ilus kirju taevas on pidevalt. 

Majaburger Brasserie 17-s ja Hazy Daze

Haarige Kuh - Hairy Cow - Karvane Lehm 

Kena, asume asja kallale. Ükspäev oli sõpradega kohalikus baaris õhtusöök ja -jook. Peale 'majapilsneri' proovimist tegi üks tüdruk nalja, et siin on ka õlut, mille nimi on 'karvane lehm' ehk siis  'hairy cow' ehk kohalikus keeles 'haarige kuh'. Haarasin kohe lehmalt / võimalusest sarvist ja lasin ühe karvase lehma IPA endale tuua. Nimeks oli Hazy Daze ja no see oli üle pika aja üks hea õlu, mida siin suhteliselt traditsioonilises keskkonnas on kohati raske saada. Pigem on teemaks siin ikka pils, wit, weizen, kellerbier ja muu sarnane geograafiliselt ja ajalooliselt kohane õlu. See pole absoluutselt halb, vastupidi, väga hea, aga kui sa tuled Eestist ja näed mis seal hetkel toimub, siis sa tahad ikka vähemalt 'jalaga näkku' efekti.  Aga see hägune ja humalane, stiililt ütleks et isegi New England IPA e. NEIPA, väljanägemiselt õuna ja apelsinimahla moodi, maitselt nagu puuviljapomm rohke B-vitamiiniga. Wow. Lahe. Õhtu lõppes, küll hilja (samas oli kell vara), ja sinna see mõte jäi. Järgmine päev näen külavahel sõitmas lahedat van'i, karvane lehm ehk Haarige Kuh logod peal. Mina mõtlen, et ju see pruulikoda ei saa väga kaugel olla. Edasine käitumine: koju-internetti-google-search, ja mida ma näen, pruulikoda asub  umbes 2km minu hotellist eemal. Võtsin kohe härradega ühendust ja leppisime kokku, et nädala pärast lähen neile külla, siis kui neil seal pruulipäev taas on.

Erinevaid õllesid on palju tehtud, kõik pidevalt tootmises ei ole

Kätte jõudis tähtis päev, võtsin oma Namiibia sõbra Abrahami kaasa ja läksime Interlakeni teise otsa Haarige Kuh Brauerei pruulikotta. Asub see nö, tööstuspiirkonnas, sissepääs on koos tsiklipoe ja -klubiga ühest uksest, veidi mööda koridori edasi minnes
näeme ust, kus peal suur karvane lehm. Katsume ust - jah, see on õige, mis siis et lukus, aga ukse tagant tuli ilusat linnaste meskimise lõhna. Uks avanes.

Pruulikoja süda - 500-liitrine Speidl pruulimissüsteem

Ahjus uued koogid küpsevad....

Pudelis järelkääritatud ja super maitsed. 

Meid võtsid vastu pruulikoja asutajad ja omanikud Andy ja Glynn, kes teatud asjaolude tõttu on kolinud Šotimaalt Šveitsi ja siin hakanud hobi korras pruulima ning edasist teavad vist juba kõik, mis juhtuma hakkas... Algas see 20-liitriga, edasi mingi 200-liitri peale ja siis juba keedeti korraga 500 liitrit. Sattusime pruulikotta esmaspäeval, kui pruulmeistritel oli seljataga terve pikk pruulipäev, lisaks olid nad veel ühe batchi jõudnud ka villida (jah, see käib kõik käsitsi ilma igasuguse liinita) ning ootasid pikisilmi, et saaks lõpuks koju minna ja veidi lõõgastuda. Sellegipoolest leidsid nad aega meile natuke pruulikojas ringi näidata ja tutvustada oma süsteemi ning andsid lahkelt erinevaid oma pruule meile maitsta. Nagu nad ise ütlesid, siis neile meeldib pruulida õlut, mida nad ise meelsasti jooks. Seega on peamised lemmikud neil IPA ja pale ale, tihti väga humalased ja otsekohesed. Kuid mitte ainult. Nad on pruulinud ka täieliku vegan-pearoa nimega GinSpired, mis sisaldab "korilaste steike" nagu kadakamarjad, koriander, ingver, pipar, rosmariin, tüümian, sidrunheina ja laimi lehti. Wow!! See on praem kui Caesari salat või lehmakella saatel heina aasal heina süüa, parem kui gin-toonik! Vapustav!  Ma loodan sealt õllest saada palju vitamiine ja täis kõhu. Vastu andsin neile oma ainukese õlle mille kaasa võtsin - tšillise Kalamaja Kaunase. Neile tšilli pidavat meeldima.

Pruulmeister annab coldcrashitud õlut maitsta

Pruulipäev lõppeb vaatide puhastamisega

Õllesõbrad. Vasakult: mina, Andy, minu Namiibia sõber Abraham ja Glynn

Igatahes on nad enda tuleviku üle positiivsed, loodavad kiiresti (taas)laieneda ning ma olen täiesti kindel, et neil sellega probleeme ei tule. Interlakenis on päris mitu baari, nt. Brasserie 17 ja Hüsi Bierhaus, kus on rohke craftbeer'i valik ning mis olid pidevalt rahvast täis. Siin on võib-olla natuke raskem see veski käima saada, aga kindlasti on lihtsam silma paista suhteliselt konservatiivses õlleskenes, eriti kui su pruulikoja logol on selline sheff sarvedega ja pika kasukaga õlleklaas. Loo moraal - drink local and support the local brewey! Seda motot soovitan jälgida igal reisival õllehuvilisel.