7. pruul - Ameeripa (American IPA)

Pruulitud 10.09.2014

Ameeripa IPA-le omases lillevaasis

Retsept:

12kg Pale ale

2kg Vienna

0.5kg Crystal 50

0.5kg Cara Plus 10

50g Centenial (60min)

34g Centenial (45min)

34g Centenial (30min)

50g Centenial (15min)

3tl Irish Moss

34g Centennial (0 min)

Safale S-04/Mangrove Jack’s U.S. West Coast M44

Dryhop Centennial, Cascade

Ükspäev läksin poodi ja ostsin suure koti baaslinnaseid, kottideviisi erilinnaseid ja spordikotitäis humalaid. Kõik ikka selleks, et järgmiseks päevaks kõik otsas oleks. Mul oli kindel plaan teha ühe päeva jooksul kaks all-grain pruuli ning ise veel selle juures adekvaatseks jääda. Minu jaoks oli see veidi nagu reis-ümber-maailma kogemus, lugeja ei pruugi minuga sama kogemust saada, aga see ei olegi nagunii see, mida ma siin püüan edasi anda...

Mõne sõnaga päevakohaseid uudiseid. Avasime KalamajaPruulikoja facebook’i lehe! Tulge kõik huvilised meile sinna sõpradeks, sealt kuuleb/näeb  meie tegemistest ja toimetamistest, samuti võibolla õllejuttu ja muud teemakohast võib ka kohata. Kes soovib meie pruule maitsta, võtke ühendust FB-s või kalamajapruulikoda ät gmail com. Edasi. Käisime Tartus Gambrinuse hobipruulide kokkutulekul, kus sai nii mõndagi Kalamaja Pruulikoja pruuli maitsta, sealhulgas ka Ameeripat. Sellest, kuidas ma selle õlle sinna hobipruuli üritusele valmis sain, räägin teksti lõpus täpsemalt.

Meski segamine

 

Päeva esimene pruul – Ameerika IPA. Pärast meie eelmise pruuli Imperial IPA-t mõtlesin, et sellest rohkem nässuläinud pruuli ei saa olla. Lihtne uuekooli humalarikas jook polnud loomulikult pooltki nii raske valmistada erinevalt  sellest viimasest rukki-õnnetusest. Kuna ees seisis topelt-pruulipäev, siis algas päev suhteliselt ... hilja. No kusagil 11 tuuris voolasin garaaži ning siis hakkas sipelgate kombel kiire sagimine pihta. Ettevalmistused olid loomulikult tegemata ning seadsin töölaua esimese asjana korda, asetasin kohvitassi lauale jahtuma (mille õhtul taas avastasin ning pidin tunistama, et liiga jahedaks sai lastud jahtuda...) ning meskivesi sai pandud soojenema.  Alguses olin natuke kahtleval kohal, kas propaani jätkub, kuid muretsesin asjata. Vesi kusagil 70+ kraadi peale aetud ja mesk toimus  ise 64 kraadi peal.  Temp püsis terve 90 minutit ühtlane ning isegi kraadist langust ei toimunud. Sellist asja pole varem juhtunud – siit tuleb eriline pruul!

Pruulimine on täppistöö!

Hoolitsesin selle eest, et meskist saaksin kätte kõik suhkrud ja ainult kõige selgema virde, seega lasin päris pikalt virret ringluses hoida enne kui ära hakkasin koguma. Filter toimis ilusasti ning mingisugust tõrget ummistuse näol ei pidanud kogema.  Kogusin kõik ilusti keedunõusse, mis sai suhteliselt ääreni täis ja natuke enamgi (lend-loputamisel sai veidi vett liiga palju lisatud) ning keet võis alata. Edasi juhtus midagi justkui Kevades – kui esimesed keemismärgid ilmutasid end poti pinnale, oli propaan just otsa saanud.  Õnneks polnud väga hullu, sõber Tanel pidi oma varustusega ka peatselt hood’i lendama, et hakata päeva teist pruuli koos tegema. 15 minutit hiljem ühendasime juba tema ballooni minu gaasipõletiga ning keemine sai jätkuda. Kuna 50 liitrit selle ajaga naljalt maha ei jahtu, siis õnneks läks kogu jant keema peaaegu koheselt.

Testisime ka mimeid käsitööõllesid - üks parem kui teine!

Keedu ajal lisasin humalad nagu retsept dikteeris ning olin protsessi kulgemisega maru rahul. Moe pärast viskasin 25g Centennialit ka enne keetu juba sisse, väljamaal öeldakse First wort hop/FWH, selle võrra läks 60 minuti humalat loomuliklut vähem. Edasi läks päris sujuvalt.  Kui olime kõvasti Centenniali humalaid nuusutanud, siis jahutasime ruttu virde maha ja selest samast jahutusveest saime järgmise õlle jaoks sooja vee, see sama mis läbi plaatsoojusvaheti läks. Järgmisest pruulist saab lugeda tulevikus.

Käärima panin selle kahte nõusse ning kahe erineva pärmiga – Safale US-05 ning Mangrove Jack’s M44 US West Coast. Mõlemat rehüdreerisin 2 pakki ning lisasin hiljem “käimatõmbamiseks” virret juurde.  Käis ilusasti, secondary’sse sifoonisin 2 nädalt hiljem, SG oli tegelikult siis juba sama mis FG, aga nädal seisis teiseses nõus ja sinna läks ka Cascade ja Centennial. Kuivhumaldamine kestis 5 päeva. Pudelitesse ja KEGi läks 29.09.2014.

Kalamaja loodus

Selle Ameeripa valmimisega oli tore seik see, et ma ei olnud üldse kindel kas see Tartu hobipruulide degusteerimisürituseks üldse valmis saab. Presenteerisime seal põhimõtteliselt 3-4 päevast õlut (sünnihetke loeme pudeldamisest). Ütleme nii, et üle-eelmine päev oli see väga toores, eelmine päev oli lihtsalt toores, kuid samal päeval enne Tartu poole teele asumist proovides tundus, et see on just värskelt valmis saanud. Oh tillae! ning haarasin kasti Ameeripat kohe bussile kaasa. IPA peab värske olema, muidu humala aroom taandub ajaga liialt ära, aga sellegipoolest ei tohi see toores olla!

Inimestele, kellele IPA on mokkamööda, meeldis see õlu väga ja sai suurepärast tagasisidet. Peale seda, kui mainisin õlle vanust, tegid enamus degusteerijaid suured silmad ning ei uskunud, et tegu on nii “alaealisega”.  See oli üks Kalamaja Pruulikoja hitte ning meelsasti osteti seda ka koju kaasa. Mulle endale meeldib veidike magusam IPA, seda see Ameeripa  ka oli. Võibolla sai meski temp liiga kõrge või karamelli linnast palju, aga järgmine kord prooviks tsut-tsut magusust maha tõmmata ja humalate kurjust veel rohkem sisse panna.

Kalamaja pruulikoja õlled

Aga järgmisest pruulist juba õige pea....

Terviseks!

Ameeripa 

(American IPA)

ABV 7.1% ja 7.4%

IBU 60

EBC 14

OG 1.066

FG  1.011

Kogus 50l