Kodupruulimisse nakatumine ning esimesed aiataga mulksuvad lambad

Olen olnud terve oma elu üle keskmise suur õllesõber. Juba varases eas, umbes siis kui täisealiseks sain (pluss-miinus mõned aastad, nagu ikka) oli minu huvi proovida võimalikult palju erinevaid õlletüüpe ja sorte. Oma mitmete hobidega ning tööga on kaasnenud palju reisimist, mis on ka minus peituva õllefänni silmaringi aidanud suhteliselt laiaks venitada (näiteks (hilises?!) teismelise eas sattusin Belgiasse, kus elasime mõnda aega kloostris. Seal sai koos munkadega nende pruulitud õlut juua, nüüd tean, et need trappist õlled on väärtuslikud nii õllena kui on oluline osa kultuurist ja pärandist. Või teise näitena ülikooli teadusreis lõuna Poolasse, mis kujunes minujaoks nädalaseks beer-workshopiks, kus lisaks paljudele huvitavate Euroopa õllede degusteerimise üritasime lahendada probleemi, kus suurtootjad ei sööks mikropruulikodasid turult välja. See oli siis enne Suurt Õllerevolutsiooni, vähemalt ei olnud tunda seda siis Euroopas.)

Minu õllegurmaani taasssünd leidis aset 26. oktoobril aastal 2013, kui sattusin Tartusse õlleheeros Kristjan Peäske õllekoolitusele ning äkitselt tundsin valgustust – õhtul koju mines teadsin, et lisaks hea õlle maitsmisele tuleb loogilise jätkuna hakata ka ise kodus oma lemmikrüübet valmistama. Olin lausa isegi natukene pahane enda peale, et miks ma ometi  selle peale varem pole tulnud. Aga mis seal ikka, mõeldud-tehtud, soetasin koheselt omale koduse õlletegija starter-komplekti (kääritusnõu, korkijad, õhulukk, segamislabidas, mõned portselankorgiga pudelid jne.) ja hakkasin otsast pihta. Alustasin meelega kõige lihtsamate komponentidega milleks olid siis õllekomplektid (klassikaline beerkit - humaldatud maltoosa ja kuivpärm, kus õpetuses kirjas, et lisa suhkrut ja kalla kõik kääritusnõusse kokku).

Tegin suhteliselt vähese ajaga mitut eri stiili õlut, et nendest õllekomplektidest (aka õllekonserv) aimu saada. Õnneks suutsin suure õhinaga päris mitu laari ära teha, enne kui jõudsin pikemalt asjasse süveneda ja lugeda John Palmer’i kirjanikudebüüti - legendaarset kodupruulijate mitteametlikku piiblit “How to Brew” (kolm pöialt püsti – soovitan lugeda! Kuigi online versiooni pole ta viimased aastad uuendanud (see on tasuta!), pidavat paberversioon up-to-date olema. Mõned küsitavad kohad leidsin, nagu näiteks pärmi-starteri tegemisel ei tule kasuks kasutada õhulukku, mida ta ka viimasel ajal ise ütleb, aga midagi otseselt väga valesti seal ka pole.

 

Peale esmaste teadmiste omandamist sain kohe aru mis mul valesti läks ja mida ma juba õigesti tegin.  Aastal 2013 tegin kokku 5 pruuli, mille üksikasjad kopeerin ka siia blogisse. Õlletegemise kohta ja pruulide progressist muidu teen märkmeid sellise vanakooli tööriistaga nagu pastakaga ilusasse punasesse raamatusee, mis kannab pealkirja “Mõdu Memuaarid”. Selle blogi mõte on suuresti enda jaoks (digitaalse/online) õllepäeviku pidamine ja ka teistele minusugustele pea-ees-kääritusnõusse-hüppajatele minu tehtud vigade vältimiseks ja et võib-olla leiaks veidi otsema tee paremate tulemusteni. Peaasi, et katsetamist ära ei jäta!

Lõpetuseks kerkis üks uitmõte, et koduõlle tegemise eesmärk ongi (lisaks fun'ile) oma kodus tehtud kaunikene (või aiataga olev must lammas), aga kas siis tehasetoodang, nö. massiõlu oleks siis lihtsa järeldusena kodutu õlu?

Head pruulimist ning võtke aega atra seada!