11. pruul - Segane Emane Soorebane (punane eil)

25.-26.10.2014

Ühtegi kõrvitsat õlleteol ei vigastatud!

Retsept:

6kg Pale ale

3kg Munich

0.5kg Carared

0.4kg Melanoid

0.3kg Crystal 200

0.1kg Roasted barley

Magnum, Willamette, Cascade

San Diego Super Yeast

Segane Emane Soorebane on loomulikult punane. Kalamaja kõige punasem eil. Piinlikusega pean aga tunnistama, et praegusel hetkel, kui ma seda postitust siin kirjutan, on selle õlle iga viimanegi tilk juba erinevatesse kõridesse laiali jagatud. Retsepti tegin täitsa ise, inspiratsiooni ammutasin teistest punastest eilidest ja peamiselt sai see tehtud lihtsaks joogiõlleks, midagi peab neid ipasid ja tol hetkel jõulumeeleolu tekitavatest porteritest ka tasakaalustama. Miks mitte siis üks magusapoolsem punane eil?!  Nime osas mõtlesin algselt midagi muinasjutulist, näiteks Munapüksike, aga siis mõtlesin, et pükstega pole siin ju midagi pistmist...

 

Esmakordselt jaotasin õlletegemise kahele päevale – selle mõtte sain ühelt suurelt mõtlevalt pruulmeistrilt kodupruulijate kokkutulekult, kus ta seletas et tööinimesed teevad meski ühel õhtul ning keedu järgmisel õhtul, no pressure. Ma ausaltöeldes ei olnud selle peale ise kunagi tulnudki, kuid miks mitte sellist mitmele päevale jagatud pruulipäeva praktikas proovida. Mõeldud-tehtud, eriti kuna väljas oli parajalt kuid käredalt külm ka siis oligi põhjus meskimine köögis teha (siinkohal vabandused naise ees :) Meskimine läks enamvähem libedalt ning harjumatult mugav ja soe oli üle pika aja. Ja ei olnud kusagile kiiret ning pinge oli mõnevõrra rohkem maas kui tavaliselt, kuna teadsin et ei pea järgmised 6 tundi pingsalt erinevaid näidikuid lugema, taimeriga keedupoti kõrval istuma ning tohutult palju raskeid anumaid tõstma. Või nii ma vähemalt lootsin...

Virre meskinõust välja voolamas. PS. Voolab allapoole küll!

Meskisin esimesed 20min 60C juures ning järgmised 40 minutit 66C peal. Lendloputasin kusagil 75C veega ning pillid kotti – kogu muusika. Edasi järgnes küll pisemat sorti suurpuhastus, samamoodi nagu kleepus põrand, kleepus ka seinad ja lagi ja ilmselt ka kõik muu mis kleepuda sai. Tundub nagu virre oleks gravitatsioonireegleid eiranud ning rännanud mööda elamist ringi nagu lahtised tahtmatud kuid paratamatud vedelikud kosmosesüstikus mis õnnelikult orbiidile jõudnud.

Järgmine päev toimus keet, see leidis siis aset gaasipõletil garaazis, olin tagasi oma harjumuspärases keskkonnas külma ja värske õhu käes. Loopisin sisse humalad mille pakikeste peal olid kirjad “Magnum”, “Willamette” ning “Cascade”. Tuli seis. Jahutus. Pärmid sisse ja käärima.

Lähtenumbriks sain 1.053, u 10 päeva hiljem tõstsin primary'st ümber secondary'sse, seks ajaks oli suhkru sisaldus langenud 1.022 peale. Veel 10 päeva hiljem oli lõpptihedus saavutatud 1.011 juures. Õlle villisin nii pudelitesse kui ka vaati. Mõeldud oli see peamiselt enda tarbeks, aga juhtus nii, et Käsitööõllede Festivalil Telliskivis oli mul vaat kaasas ja kõik kes peale üritust kauemaks sinna jutustama jäid, said seda proovida. Prooviti seda peaaegu terve vaat, kui pehmelt öelda. Loeme selle siis mitteametlikuks afteka õlleks.

Abimees, kes tihendab kõikide KEG-ide tihendid õhukindlalt!

Pärmi eest tänan Põhjala pruulikoda, hea on katsetada erinevaid sorte. Üks väike vihje, kes panevad õllesid keg'idesse ning tihendid ei taha pidada - ostke kusagilt ehituspoest hanarasva nimega Glidex - see toob rahu maa peale tagasi. 1 asi veel. Külastage ka me ametlikumat poolt - Kalamaja Pruulikoda fesarilehte, sealt saab veidi väiksema viitega meie tegemistel silma peal hoida, liiga tihti ka end seal ei upi... aga tegemisi on ning üht-teist ikka susiseb.

Soorebase õllega üldiselt jäin aga väga rahule, täitis igasugused tühimikud hullude IPAde ja kreiside porterite keskel, vaimusilmas arvasin et tuleb veidi magusam, aga see võis olla tingitud ka mu madalast meskimise starditemperatuurist, mis tähendab et pärm lasti põhimõtteliselt ketist lahti suhkrut sööma nagu rebane kanalasse pidusöögile. Miks mitte seda kunagi veel teha, muhe lihtne rüübe, kus maitset siiski pokaalis  rohkem sees kui mõnes kastis maisisuhkruga rikastatud suurtootja loputusveel kokku. Samas, maitse asi. Kellele käsitöö IPA, kellele käsitöö porter. Terviseks!

"Nagu ülemeelikud Kalamaja lapsed tänavatel, on ka punane soorebane veidi segane, kui tantsib puumajade vahel jänesega fokstrotti. See on igapäevane väike rõõm." -KP



 
“Segane Emane Soorebane”
(punane eil)
 
ABV 5.5%
IBU 23
EBC 28
OG 1.053
FG  1.011
Kogus 50l










 

10. pruul Singer-Ginger (ingveriõlu)

Pruulitud 18.10.2014

Retsept:

Pale ale

nisu

crystal

Cascade

metsikut humalat

Ingver

Apelsin

Sidrun

Irish moss

Pärm US-05

Mõte teha ingveriõlut on mul alati mõtteis olnud. Mis oleks aga selleks parim aeg, kui mitte talv! Seda õlut ma ei hakanud pruulima kui ingveriõlut, vaid kui lihtsat pale ale-tüüpi õlut, millele on mõnusalt ingverit sisse kühveldatud. Seega ei võtnud ma mitte valmis ingveri retsepti internetist, vaid koostasin hea ja lihtsa pale ale õllebaasi ja arvestasin, et ingverit panen juurde nii “mõrudeuseks” ehk 60-minutil, “aroomiks” 5-minutil ja “dry-hoppimist” ingveriga ma veel kaalusin. Selle õlle idee on teha mõnus kerge talvine õlu, mis ei oleks must kui öö, raske  kui porter, ega kange kui stout, vaid lihtne hele rüübe, mida hea haiguseussi peletamiseks sisse piserdada. Suukaudseks tarbimiseks ning soovitatavalt külmalt!
 

Mr. Reinheitsgebot? Was ist das?

Õlle nime jaoks sain inspiratsiooni ühelt vingelt Eesti bändilt, nimesid nimetamata, kes on põsinud heas vormis juba väga pikka aega ning erinevalt paljudest teistest, pole oma aktsiaid maha mänginud. Minu lugupidamine!

Aastal 2011 sõber Hardiga Rakveres - nahkvest, kuldkett...

Pruulimine ise läks suhteliselt ladusalt – hea lihtne põhi, kus vaid näpuotsaga veidi nisu, mille linnastel puuduvad kestad ning kus suurema protsentuaalse nisu osakaalu puhul võivad filtrid umbe minna. Samuti ei ole kasutatud rukist, mis meskimise ajal tekitab želatiini taolise konsistensi ning samuti lõpeb paremal juhul filtrite ummistusega. Peamiselt on siiski vana hea (aga värske!) odralinnas mis  on ‘isefiltreeruv’ ehk tekitab ise oma kestadest ilusa filtripõhja, kui virret veidi meskinõus ringi lasta. Selliselt jõuab keedunõusse kõige ilusam ja puhtam õllehakatis, mis antud juhul oli ilus kuldpruun. Njämm – lubab head!

Kõik vajalikud linnased jahvatan ma vahetult enne meskimist, kuna siis on tulemus kõige värskem ning meskimise kui ka kogu pruulikoja efektiivsus ka kõrgem, mille üle ma kurta väga ei saa. Meskisin pool tundi 62-kraadi juures, lisaks tund aega 67-kraadi peal. Loputused nagu ikka 75-kraadise veega ning mingeid ummistusi ega takistusi seekorda ootuspäraselt ei esinenud. Küll aga esinesid erinevad artistid pruulimise ajal rüperaalis.

Singer-Vingeri kestev õllelein

Kohe keedu alguses viskasin hulga ingverit sisse, metsiku humala panin 20-minuti peal ning teise satsi ingverit panin 5 minutit enne lõppu. Apelsini ja sidruni lisasin 3 minutit enne keedu lõppu.

Metsik humal Pastika allikasuudmelt

Keet käis ilusasti lõpuni, kõik vajalikud humalad ja ingver ja tsitruselised olid õigel hetkel ja kogustes sisse visatud ning algas jahutamine. Ma kasutan plaatsoojusvahetit mis töötab suhteliselt lihtsal tööpõihmõttel – keedunõust voolab ühest otsast sisse kuum virre ning teisest otsast, kuid mis on omavahel plaatidega eraldatud, hakkab jooksma külm vesi. Seega kuumast virdest saab jahe virre ja külmast veest saab kuum vesi. Füüsika.

Tükeldatud ingver

Kärima läks kaks nõud kokku kogusega 50 liitrit, OG-deks lugesin välja 1.053. Kümme päeva hiljem sifoonisin ümber secondarydesse ning ühte nõusse lisasin ka ingveri “dryhopi”, mis kujutas endast siiski ingverileotist, mis koosnes keedetud veest ja tükk aega ingverit seal sees. Ütleme nii, et vahe oli kahel erineval satsil selgelt olemas, aga see vahe hakkas aja möödudes aina kahanema.  Telliskivis toimunud käsitööõlle festivalil olid mul mõlemad versioonid kaasas, see õlu oli üks rahva lemmikutest ja kadus letilt nagu külm õlu. Festivali ajaks oli kahe versiooni vahe veidi veel olemas, kuid see oli väga väike. Inimeste tagasiside oli üllatavalt (või veidi siiski oodatult?) positiivne – kelle arvates oli tegemist mõnusa ingveriõllega, mõne arvates parima ingveriõllega siiani, kuna polnud magus nagu tavaliselt need kipuvad olemas, kes soovitas järgmine kord panna vähemalt poole rohkem ingverit ning kes soovitas panna veidi vähem. Loogiline ka, sest see kellele ingver ei meeldi, see seda õlut eos ei jooks ega hakka proovima (välja arvatud mu õde, kes ingverit ei talu kuid kes õnneks oli õlledegusteerija KP üldkogul, kui käis festivalide õllede valimine. Ütleme nii, et kui ingver ei maitse, siis ingveriõllest võiks ka eemale hoida :)

Kalamaja Pruulikoda (KP) uus logo

Vahepeal on palju juhtunud - seoses festivaliga ajasime asjad veidi kiiremini liikuma ning andsime meie logomasterile Gerthile puid alla - valmis meie Kalamaja Pruulikoja puine logo, kõige otsesemas mõttes. Lisaks tegime ka festivali tarbeks u 2m kõrge sulgede ehtimise ühe mooduse, sellest aga mõni teine kord vast, ei tahaks väga pikalt plärada. Või ui keegi käis Telliskivi festaril, siis on juba nähtud asi.

Minu arvamus sellest õllest on ülimalt positiivne, järgmine kord ehk panengi rohkem ingverit sisse, kuigi ka seekord oli soovituslik kogus ületatud enam kui kahekordselt. Ei tundnud, et oleks liiast olnud, ajaga ingver muidugi hakkab oma maitset ja lõhna kaotama, sellest pole pääsu. Kes aga on Singer-Gingerit proovinud, võib oma tagasiside jätta Untappd’i.  Ka seda kirjatükki kirjutades võtsin ühe oma viimastest pudelitest ligi ja tõden, et kuradima kahju, et head asjad kõik kord otsa saavad. Kestev õllelein. Aga kõike annab  õnneks uuesti pruulida!

Terviseks!

“Singer-Ginger”
(ingveriõlu)
 
ABV 5.6%
IBU 34
EBC 28
OG 1.050
FG  1.010
Kogus 50l

9. pruul - Mon Chéri (Šokolaadi-kirsi stout)

08.10.2014

Retsept:

Raskekahurvägi

13 kg pale ale

1,3 kg crystal 200

1 kg kaerahelbeid

0,8 g black malt

0,8 kg chocolate malt

250 g laktoosi

78,6 g Galena

100 g Hersbrucker

62 g East Kent Goldings

rasvatut kakaod

kakaonibse

Vanillikaunad

Naturaalne kirsinektar

Irish moss

Pärm US-04

Paljud võrdlevad õllepruulimist kokakunstiga või lausa võrdsustavad need kaks,ka mina olen seda meelt, et piir neil kahel on õhkkõrn, aga konkreetselt selle shokolaadi-kirsi stouti  juures tundus mulle, et pruulimine on tahaplaanile jäänud ja peamine on ikka kokkamine ning erinevates öko-, tervise-  ja looduspoodides tooraine järel käia. Aga kuna kokandus on ka üks mulle mokkamööda tegevustest, siis enda seatud ülesande ees risti ikka ju ette ei löö.   Nii asusingi retsepti koostamise kallale ja taustainfo kogumisega. Tõsi, kogu see kokkupanek ja koostisainete saadavause kontroll võttis ikka omajagu rohkem aega, kui mõne lihtsama pale ale’i puhul. Aga lõpuks, peale nädalaid möllamist, sai retsept lukku ja kõik mis pruulimispoest võimalik tellida, tellisin ära ja muid koostisoasasid hakkasin üle Eesti taga ajama.

Humalad. Ka järgmisteks pruulideks

Võiks küsida miks just shokolaadi-kirsi stout?! Kuna üks väga soliidne porter sai juba tehtud, millega ma ise ülirahule jäin, siis mõtlesin veidi mässulisust reinheitgebot’i vastu üles näidata ja minna seekord/taaskord lisandite kasutamise peale välja, ja kõik ikka selleks, et jõulude ajal oleks hea üks tummine must sõber lahti nööpida.

Algus on hele

Pruulimise juurde. Enne veel aga tahaks öelda, et see must sõber eelmises paragrahvis on nii umbes  pooleliitrine või veidi väiksem, et saab õhtuga kurgust alla küll. Nüüd pruulimise juurde. Kuna poole keedu pealt sai telefoni aku tühjaks, siis jäid mõned märkmed tegemata, taimer kadus ära ning ka piltide poole pealt oli kogu ettevõtmine suhtelielt hõre. Aga mõned siiski sain.

"Lend-loputamine"

Meskimist alustasin ainult heledate linnastega 66C juures, kaerahlebed ja röstitud linnased lisasin pool tundi hiljem, kuna sealt pole suhkruid niikuinii tulemas. Meski kogupikkus 70min, hiljem lend-loputasin 76-kraadise veega.  Esimesed 45 liitrit sain pre-boil näitudeks 1.054 @ 75C, hiljem lisasin virret juurde, st. lahjemat kraami tuli peale mis omakorda tähendab, et SG langeb. Siin tuleb muidugi kalibreerida temperatuuriga, kõik SG-d ja OG-d ja muidu G-d arvestatakse tavaliselt 20 kraadi juures. Väga kõrgel temperatuuril võetud näidud ei pruugi eriti tõesed olla, isegi peale teisendamist madalamale temperatuurile on ette tulnud päris palju aiateibaid, täpseima tulemuse saab loomulikult kui hüdromeetri näit võtta kohe kusagil 20C peal. Vahest pole lihtsalt mõtet hakata virret  maha jahutama...

Hop-hop

Kõige huvitavam osa algab – alutsame keeduga. Humalad lähevad sisse plaanipäraselt ning et saaks kätte vajalikud IBUd ning EKG aroomi. Laktoosi, mis on oma olemuselt piimasuhkur millest pärm end läbi ei näri, teisisõnu jätab tulemuse magusamaks lisades õllele rohkem keha, lisasin 50 minuti peal.  Kakaopulbri lisasin 5 minuti peal, kakaonibsid (seda sõna kuulsin küll esimest korda eesti keeles) lisasin flame out’il. Kakaonibse muide peetakse supertoiduks, mis sisaldab kõike eluks vajalikku ja natuke rohkemgi. Tõstab vaimset-füüsilist tervist, keha magnetväli tiksub paika, omandad võime igas positsioonis põhja suunda näidata, bioloogiline kell sünkroniseeritakse NASA jaamaga ning saavutad võime vee peal kõndida. Aga tegelikult ka, see koht kus ma need ostsin, müüja oli äärmiselt tore ja pidas mulle kiirloengu nibside headest omadustest, andis ka maitsta erinevaid tooteid, mille peale ma enam ei julgenudki öelda, et ma kogu selle väärtusliku ja kalli asja õlle sisse panen ja ei söögi neid hommikuks rasvatu ja maitsestamata jogurtiga sisse. Aga eks see tervis tuleb õllega ka, lihtsalt eelpoolnimetatule on lisaks veel B-vitamiin.

Juba keedu ajal ilus kreemjas vahukiht peal

 Kõik need spetsiaalpoed ja nende müüjad-omanikud olid väga sõbralikud ja abivalmid,  rääkisid ja suhtlesid nii, nagu neid tegelikult ka huvitab mida me endale sisse ajame.  Oma ala fanatid, just nii nagu peab! 

Keedu lõpus läks oma jagu asju sisse, lõhna järgi oleks arvanud, et Kalamajas avati just uus chocolaterie , ikka korralik kakaomuda oli keedupotis peale virde kääritusnõudesse ümbertõstmist.

Chococcino

Kuna taaskord kasutasin kuivpärmi, siis hüdreerisin selle eelnevalt vees ja seejärel lisasin  kääritusnõudesse. Peaks ka veel ära märkima, et seekord tuli kääritusnõusse päris palju setet kaasa – seda kakaopulbrit ja –ube oli päris mehiselt, et ka tüdrukutele see tulmus pärast meeldis. Kui pärm sai sisse pandud, algas kääritamine. Mitte lihtsalt kääritamine, aga nii tormiline kääritamine, mille sarnast mina varem näinud ei ole. Õhuluku tõmbas kümme korda kindalsti umbe,  mullitaja käis tihemini kui MG3 jõuab minutis laske teha ning erinevalt kuulipildujast, sellel virdel laskemoon otsa ei saanud – selliselt käis see vähemalt 3-4 päeva.

"Dry-hop" shokolaadi-kirsi stoutil on mitte humalatega, aga nagu nimestki võib välja lugeda, siis kirssidega. Mina lisasin veel ka vanillikaunasid, mille eelnevalt pikkupidi pooleks lõikasin, et neist rohkem maitset välja saada. Sellel aastaajal värskeid kirsse saada ei ole, külmutatud kirsid mind ei rahulda, kuna kirss ise on üks vähese maitsega vili, siis külmutatud kirss on täiesti mõttetu kasutada. Samuti ei pidanud kirsiekstrakt väga hea tulemust andma, seega otsustasin kasutada kirsinektarit. Lisasin kahele kääritusnäule natukene erinevad kogused ja erinevad tooted, maitses oli vahet tunda küll. Vanilli on just niipalju, et on aimatav, ei domineeri, kuid selle puudumisel ilmselt oleks jäänud maitsesse tühimik.

valik kirsinektareid, mida kasutasin

Õlu käis päris pikalt kääritusnõudes, umbes kuu aega, "dryhopi" lisasin secondarysse, villimisel vahutas päris korralikult, paljud pudelid ei saanud nii täis nagu oleksin soovinud, lisasin igaksjuhuks veidi vähem suhkrut kui tavaliselt. Peamiselt sellepärast, et käärimine toimus suhteliselt jahedas, kusagil 15-18 C peal,   teisalt sellepärast et virdes tundus olevat juba oma jagu ladestunud süsihappegaasi. Kuulsin osadelt järelkajas, et mõned pudelid hakkasid peale avamist üle ajama, arvasid et on halvaks läinud. Aga nii see ei olnud, lihtsalt oli palju gaasi sees.

Vanillikaunad

Kokkuvõtteks võib öelda, et tulemusega jäin väga rahule, mässamist oli vähemalt kahe lihtsama pruuli jagu, tohutult oli kompamist tundmatul maal. Ka kulude kohapealt on see vaieldamatult minu kalleim pruul.  Maitse kohapealt ütlen ka, et see stout on pigem siiski kuiv kui et magus, nagu nime järgi võiks eeldada, see loomulikult taotuslikult. Aga kuna maitse oli super, siis läks see õlu Eesti EsimeselKäsitööõllede Festivalil nagu soe sai, lisaks panime ka seda Kalamaja Pruulikoja talvepakkidesse kaasa, ning otsa see saigi. Mõned mittekaubandusliku välimusega pudelid peitsin enda jaoks garaazi nurka ära, et oleks ikka endal ka sellest asjast rõõmu. See õlu on kogu mu senistele pruulidele kirsiks tordil!

PS. Olen oma pruulidega edasi läinud, aga kirjatükid on erinevatel asjaoludel toppama jäänud. Üritan nüüd sellega ka järje peale jõuda. Kui keegi lootis, et rohkem siit pruule ei tule, siis pean tõdema, et peale seda pruuli oli mingi hetk 8 nõud käimas, ning vahetult enne aasta lõppu taaskord on nõud täitumas.

PS 2. Lõpuks saime omale KP logo! Tänud,  Gerth, selle eest! Nägime väheke veel vaeva ning tegime omale ka õllesiltidele soliidsed kujundused. Sildid ripuvad nööriga pudeli kaelas nagu lips ümber kaela ikka käib. Sildi teine pool on info jaoks - seal mõned olulisemad õlle parameetrid, villimise kuupäev, lühike kirjeldav tekst, kontaktid, ning otseloomulikult on KP ka kõige lahedamas õllefriikide äppis nimega Untappd!

Terviseks!

“Mon Chéri”
(Šokolaadi-kirsi stout)
 
ABV 7%
IBU 46
EBC 88
OG 1.074
FG  1.020
Kogus 45l