Singapuri õlleraport

Alljärgnev kirjutis ilmus kergelt toimetatud kujul ajakirja Pruul esinumbris aprillis, 2016.

Archipelago pilootpruulide
degusteerimine baaris Draft & Craft

Singapur on üks väga omapärane koht Kagu-Aasias, mis pindalalt on Hiiumaast väiksem, kuid elanikke  sellel saarel on 5.5 miljonit ning järjest kasvab. See on koht, kus kohalikke singapurlasi on ilmselge vähemus ning rahvastiku moodustab enamuses Hiina, Malaisia ja India päritolu sisserändajad. Singapur on koht, kus inimesed tänaval on rahulikud, viisakad ja vaiksed. Nagu eestlasedki, on nendega raske tänaval silmsidet luua, kuna pilgud on kõigil suunatud nutiseadmetesse. Kohalikud on üheltpoolt väga kinnised, kuid noored on samas väga avatud ja suhtlemisaldis. Ühistranspordis on noortekambad, sageli lärmakad, kuid puuduvad eestlastele tuttavad põrandal olevad sihvkakoored, ropud slaavi ‘komplimendid’, ning mis kõige harjumatum – keegi pole avalikus kohas silmnähtavalt purjus. Pole vahet kas oled mees- või naissoost, inimesed söögilauas matsutavad, luristavad ja krooksuvad ning see on väga chill, kuna

see kõik on osa sealsest kultuurist. Tänaval on sadu lühikeseks saetud sabadega kasse, kes peesitavad lämbes kuumuses tänaval ja jälgivad inimesi, kes joovad kõrrega kilekotist neoonvärvi karastusjooke või seisavad järjekindlalt 150-meetrises loteriijärjekorras lootuses järgmine jackpot võita.  Inimesed on ääretult sõbralikud, lahked ja ühesugused – tervitasin ühte kohalikku härrasmeest igal hommikul hotellist lahkudes tänaval, mõne nädala möödudes sain aga aru, et tegemist oli tegelikult vähemalt  5 erineva meesterahvaga. Minusuguse valge jaoks oli alguses väga raske neil vahet teha, võttis nädal-paar aega, kuni suutsin eristada rohkem detaile kui lihtsalt mehi ja naisi.

Õlleajakiri Pruul - Singapuri õlleraport

Singapuris on õlu väga populaarne jook. Seda soodustab ka nende paiknemine peaaegu et  ekvaatoril, kus on väga soe ja niiske kliima. Neil on küll nii suuri kui väikeseid kohalikke pruulikodasid, kuid väga meeldivad neile Euroopa import (makro-)õlled: Heineken, Carlsberg, Guinness, Hoegaarden, Erdinger jne. Hea on, kui saad Euroopa versiooni Heinekenist, kuna see mis kohapeal Heineken Asia Pacific pruulib, on õllesõbrale pettumus kõigist neljast ilmakaarest – vesine, värvusetu, humalata ning iseloomutu.  Ise nad väidavad, et vee kvaliteet pole päris sama mis Hollandis. Samas saan aru, miks nad oma suures pruulikojas tuuril käies soovitasin nende õlut 2C juures tarbida. Aga ega ma siia kohalikku suurtööstuse õlut ju maitsma ei tulnud...

Little Island Brewing Co iseteendindatavad kraanid

Mina elasin äärelinnas idakaldal Changi Village’is ning vähegi sportlikumale tüübile asub kiviviske kaugusel hotellist pruulikoda/brewpub nimega Little Island Brewing Co. Tegemist on suhteliselt uue kohaga, mis on kõigest 6 kuud tegutsenud, kuid sellegipoolest oli värske, pastöriseerimata ning filtreerimata õlu seal tihtilugu suure populaarsuse tõttu otsas. Pruulimine toimub seal samas restoranis, peapruulmeister Steve Spinney on väga muhe vana Inglismaalt, kes oli meeleldi nõus väikse tuuri mulle tegema ja oma pruulikoda tutvustama.  Ühe keedu suurus on neil ca 1000l, esmane käärimine toimub 3-5 päeva ning seejärel pumbatakse õlu kohe järelkäärimistanki. Serveerivad nad otse serveerimismahutist, mis oma olemuselt on põhimõtteliselt 500-liitrine keykeg, kus soliidse vaskanuma sees on suur “kilekott” mis peale vaadi tühjakssaamist lihtsalt minema visatakse. Minujaoks väga omapärane on Little Island Brewing Co-s serveerimine – kõik õlled on neil ainult vaadis ning baaris on iseteenindus. See tähendab seda,et kassas maksad oma söökide eest ja jookide jaoks saad sarnase kaardi nagu Tallinna ühistranspordis kasutatakse, selle vahega, et see pole roheline ega kellelegi tasuta, vaid sinna peale saab igaüks laadida niipalju dollareid kui palju kellelgi jaksu parajasti on. Seejärel lähed õllekraanide juurde, võtad külmikust jahutatud õlleklaasi ja valid omale meelepärase kraani saadaoleva õllega (tavaliselt sai valida kuni 3 erineva õlle vahel, listis kokku 6 erinevat) ning siis piiksutad oma kaardi vastava kraani juures ning vala otseses mõttes nii palju kui soovid (või kui palju kaardil raha on). 100ml maksab 2-3 Singapuri dollarit, mis teeb Eesti rahas 1.5-2€ (Õllele ja üldse alkoholile on Singapur keevitanud aastatega aina rohkem ja rohkem aktsiisi, kuid tarbimine on jäänud siiski endisele tasemele.)  Söögid on käsitööõlle kohale sobivalt maitseterohked, palju BBQ liha ja tex-mex vürtse, kokad Uus-Meremaalt hoolitsevad, et toorained oleks värsked ning veiseliha (Singapuris mitte väga populaarne oma kalli hinna tõttu) kvaliteetne. Õlledest tooksin välja Black Magic stouti, peale mille maitsmist olin sunnitud Steve’lt uurima, kas selles on ‘nitrot’ ehk lämmastik dioksiidi kasutatud, kuna nõnda siidist ja väiksemullilist karboniseeritust ja vahtu pelgalt CO2-ga ei saavuta. Black Magic stout võitis ka parima stoudi tiitli kohalikul käsitööõllede võistlusel. Minu lemmik aga oli viski-porter Islay Porter – kõigepealt võlus selle värvus mu ära – tumepruun punaka helgiga, porteri kohta harjumatult hele, lõhn oli lummavalt leivane, viskine, maitses rosinad, kuivatatud ploom, must leib suitsuahjust. Minu vaieldamatu lemmik. Good Job, Steve!

Singapuri kesklinnas jõe ääres käib kõige kõvem (öö)melu – seal on turistide konsetratsioon kõige kõrgem kuid loomuliklut leidub ka palju kohalikke - neile meeldib väga väljas söömas käia. Kohalikult eestlaste kogukonnalt sain teada, et ega seal väga kodus süüa tehtagi, kuna väljas käia on mugav ja tihtilugu ka odavam (!). Kõige selle melu epitsentris asub pruulikoda-restoran  Brewerkz.  Neil on Singapuris tegelikult päris oma kett, kus pakuvad oma värskeid pruule kui ka impordivad parimaid käsitööõllesid  üle kogu maailma. Teenindus oli alati laitmatult positiivne, rõõmsad tätoveeritud tüdrukud ja poisid toovad esimese õlle väga kiiresti, kuna nad näevad näost juba ära, et see kulub marjaks ära. Söögid on pigem euroopalikud – korralikud värsked grillitud burgerid, pitsad ning fritüüritud snäkid. Õllemenüü on suhteliselt pikk ja pidevas muutumises. Lisaks kohapeal pruulitud õlledele, milleks on erinevad IPA-d, belglased, porterid ning single-hop seeriad, pakuvad nad ka kirjut valikut laiast maailmast. Iga päev oli seal “päevaõlu”, mis oli veidi taskukohasema hinnaga. Tegelikult on kõige odavam seal käia lõuna paiku, kuna õlle hind on siis kõige odavam. Õhtu oote ajaks on juba suuremad hinnad ning alates 20st õhtul on hinnad võrreldes  lõunsase ajaga kahekordsed. Eestlase jaoks pole vahet kas lähed juba hommikul ukse taha koputama või kesköösel – rahakotile see mõjub laastavalt igaljuhul. Õlledest aga isiklikud lemmikud olid single hop seeriast Mandarina Bavaria ale ja tume IPA Black Pig. Erinevalt teistest kohalikest elava õlle tootjatest on minu andmetel nemad ainsad, kes ka pudelitesse (0.5l) ja 5-liitristesse peo-vaatidesse villivad.

Archipelago Belgian Wit ühes Singapuri chinatowni baaris

Vanimaks Singapuri pruulikojaks loetakse Archipelago pruulikoda. Neil on päris korralik müügivõrgustik taga, kuigi ka nende õlut saab eranditult ainult baaridest ja restoranidest, kuna pudelitesse nad oma õlut ei villi. Valikus on nii IPA, Irish Ale, pilsner, wit kui ka bock. Kuna ma võtsin õllegurmaanide äpis Untappd palju sõna nende erinevate õllede kohta, siis Archipelago manager Malcolm Paul Davies võttis minuga ühendust ning palus, kas ma tuleksin nende uute pilootpruulide degusteerimisele, sest nende plaan on iiri eili tootmine lõpetada. Väga pikalt ta mind manguma ei pidanud - läksin meeleldi nende piloote proovima. Sellest degusteerimisest kujunes lõpuks välja üks grandioosne pidu, kuna iga degusteerija sai peale ametlikku osa ka oma sõbra sinna sisse. Kogu see üritus toimus käsitööõllede baaris Draft&Craft, mis asus endises punastelaternate tänavas. Latekspükstes tüdrukutele keegi väga tähelapanu ei osutanud (jah, nad olid endiselt seal olemas), kuna kraanist voolasid kolm erinevat pilooti – must IPA, porter ja inglise bitter. Mul oli juba enne maitsmist selge, mis õlu võtab Irish Ale’i koha üle ja sellele sain kohapeal ka kinnitust. Must IPA oli peaaegu hea, aga selle vahega, et see ei olnud must, mõrudust vähe ning aroomis peale röstitud linnaste väga midagi ei tundnud. Oma suhteliselt suure kanguse kohta polnud ka väga kergelt joodav. Porter oli minu maitse jaoks veidi lahja ja vesine. Üks sakslanna mu kõrval, kes oli pärit Münchenist (Oktoberfest!), kukkus juba peale kahte esimest õlut maitsesügavikku, kuna tumedad õlled polnud kaugeltki tema spetsialiteet. Kolmas piloot, millele mina oma panuse panin, oli seevastu kirkalt kuldne ja veidi hägune inglise bitter. Lisaks sellele oli ta veel kuivhumaldatud Amarilloga – see oli täielik hitt! Ilus värv, kergelt joodav kuid kaugeltki mitte igav õlu, vaid väga puuvilljane, värske ning selline, mida peale esimest võtad veel teise ja neljanda. Hindamisel kusjuures oli huvitaval kombel sessionability ehk joodatavus üks olulisemaid faktoreid valiku tegemisel. Ka kõik need põikpäised degusteerijad, kes peale veerand topsi pooldasid kas ebaõnnestunud BIPA’t või porterit, pidid lõpuks nõustuma, et bitter õlu on just see, mille retsept läheb edasiarendusele. Irish ale’i  vahetab välja English Bitter ning tuleb ka teine degusteerimisvoor, kus võistlustulle läheb kaks erinevat versiooni bitterist. Tõotab tulla taaskord üks erakordselt emotsionaalne õhtu Archipelago kulul, aga mina jään sellest kahjuks seekord eemale, kuna esimesele degusteerimisele järgnenud päeval sooritasin oma lõpueksami pehmeltöeldes eeskujulikult ning sain loa tagasi Eestisse lennata.

Eestlased (ja poolakas ja singapurlane) Tiger pruulikojas Singapuris

Üldiselt on Singapuris väga huvitavad ajad – nad on aru saanud, et värsked ja kohapeal pruulitud maitseküllased õlled on teema, millega tulevikus kindlasti rohkem tegeleda. Siiani on nad päris palju kinni traditsionaalsetes euroopalikes õlledes, mis oma iseloomult on stiilipuhtad pruulid ilma igasuguse hulluseta. Üpris ruttu hakkasin seal igatsema oma jõulukuusest pruulitud IPA’t või kookose ja tšilliga pruulitud teravat stouti, mis nii mõnegi täismehe silma märjaks võttis.  Loodetavasti lähiajal on neil julgust rohkem eksperimenteerida erinevate maitsetega ja  koostisosadega ning miks mitte ka mõne barrel age’d õllega välja tulla. Mina usun, et nad on väga õigel teel oma arengus ning liiga kiirelt suitsuse ja kange turbaõlle juurde minnes võib algaja kraftisõbra võibolla isegi ära hirmutada. Aga üks oluline aspekt miks ma Singapuri õllerevolutsioonis milliliitritki ei kahtle on see – kõigil pruulmeistritel, poepidajatel ja õlleentusiastidel on oma kirest rääkides säde silmades!

Tekst ja pildid: Silver Solnask / Kalamaja Pruulikoda / silverpruulib.blogspot.com