7. pruul - Ameeripa (American IPA)

Pruulitud 10.09.2014

Ameeripa IPA-le omases lillevaasis

Retsept:

12kg Pale ale

2kg Vienna

0.5kg Crystal 50

0.5kg Cara Plus 10

50g Centenial (60min)

34g Centenial (45min)

34g Centenial (30min)

50g Centenial (15min)

3tl Irish Moss

34g Centennial (0 min)

Safale S-04/Mangrove Jack’s U.S. West Coast M44

Dryhop Centennial, Cascade

Ükspäev läksin poodi ja ostsin suure koti baaslinnaseid, kottideviisi erilinnaseid ja spordikotitäis humalaid. Kõik ikka selleks, et järgmiseks päevaks kõik otsas oleks. Mul oli kindel plaan teha ühe päeva jooksul kaks all-grain pruuli ning ise veel selle juures adekvaatseks jääda. Minu jaoks oli see veidi nagu reis-ümber-maailma kogemus, lugeja ei pruugi minuga sama kogemust saada, aga see ei olegi nagunii see, mida ma siin püüan edasi anda...

Mõne sõnaga päevakohaseid uudiseid. Avasime KalamajaPruulikoja facebook’i lehe! Tulge kõik huvilised meile sinna sõpradeks, sealt kuuleb/näeb  meie tegemistest ja toimetamistest, samuti võibolla õllejuttu ja muud teemakohast võib ka kohata. Kes soovib meie pruule maitsta, võtke ühendust FB-s või kalamajapruulikoda ät gmail com. Edasi. Käisime Tartus Gambrinuse hobipruulide kokkutulekul, kus sai nii mõndagi Kalamaja Pruulikoja pruuli maitsta, sealhulgas ka Ameeripat. Sellest, kuidas ma selle õlle sinna hobipruuli üritusele valmis sain, räägin teksti lõpus täpsemalt.

Meski segamine

 

Päeva esimene pruul – Ameerika IPA. Pärast meie eelmise pruuli Imperial IPA-t mõtlesin, et sellest rohkem nässuläinud pruuli ei saa olla. Lihtne uuekooli humalarikas jook polnud loomulikult pooltki nii raske valmistada erinevalt  sellest viimasest rukki-õnnetusest. Kuna ees seisis topelt-pruulipäev, siis algas päev suhteliselt ... hilja. No kusagil 11 tuuris voolasin garaaži ning siis hakkas sipelgate kombel kiire sagimine pihta. Ettevalmistused olid loomulikult tegemata ning seadsin töölaua esimese asjana korda, asetasin kohvitassi lauale jahtuma (mille õhtul taas avastasin ning pidin tunistama, et liiga jahedaks sai lastud jahtuda...) ning meskivesi sai pandud soojenema.  Alguses olin natuke kahtleval kohal, kas propaani jätkub, kuid muretsesin asjata. Vesi kusagil 70+ kraadi peale aetud ja mesk toimus  ise 64 kraadi peal.  Temp püsis terve 90 minutit ühtlane ning isegi kraadist langust ei toimunud. Sellist asja pole varem juhtunud – siit tuleb eriline pruul!

Pruulimine on täppistöö!

Hoolitsesin selle eest, et meskist saaksin kätte kõik suhkrud ja ainult kõige selgema virde, seega lasin päris pikalt virret ringluses hoida enne kui ära hakkasin koguma. Filter toimis ilusasti ning mingisugust tõrget ummistuse näol ei pidanud kogema.  Kogusin kõik ilusti keedunõusse, mis sai suhteliselt ääreni täis ja natuke enamgi (lend-loputamisel sai veidi vett liiga palju lisatud) ning keet võis alata. Edasi juhtus midagi justkui Kevades – kui esimesed keemismärgid ilmutasid end poti pinnale, oli propaan just otsa saanud.  Õnneks polnud väga hullu, sõber Tanel pidi oma varustusega ka peatselt hood’i lendama, et hakata päeva teist pruuli koos tegema. 15 minutit hiljem ühendasime juba tema ballooni minu gaasipõletiga ning keemine sai jätkuda. Kuna 50 liitrit selle ajaga naljalt maha ei jahtu, siis õnneks läks kogu jant keema peaaegu koheselt.

Testisime ka mimeid käsitööõllesid - üks parem kui teine!

Keedu ajal lisasin humalad nagu retsept dikteeris ning olin protsessi kulgemisega maru rahul. Moe pärast viskasin 25g Centennialit ka enne keetu juba sisse, väljamaal öeldakse First wort hop/FWH, selle võrra läks 60 minuti humalat loomuliklut vähem. Edasi läks päris sujuvalt.  Kui olime kõvasti Centenniali humalaid nuusutanud, siis jahutasime ruttu virde maha ja selest samast jahutusveest saime järgmise õlle jaoks sooja vee, see sama mis läbi plaatsoojusvaheti läks. Järgmisest pruulist saab lugeda tulevikus.

Käärima panin selle kahte nõusse ning kahe erineva pärmiga – Safale US-05 ning Mangrove Jack’s M44 US West Coast. Mõlemat rehüdreerisin 2 pakki ning lisasin hiljem “käimatõmbamiseks” virret juurde.  Käis ilusasti, secondary’sse sifoonisin 2 nädalt hiljem, SG oli tegelikult siis juba sama mis FG, aga nädal seisis teiseses nõus ja sinna läks ka Cascade ja Centennial. Kuivhumaldamine kestis 5 päeva. Pudelitesse ja KEGi läks 29.09.2014.

Kalamaja loodus

Selle Ameeripa valmimisega oli tore seik see, et ma ei olnud üldse kindel kas see Tartu hobipruulide degusteerimisürituseks üldse valmis saab. Presenteerisime seal põhimõtteliselt 3-4 päevast õlut (sünnihetke loeme pudeldamisest). Ütleme nii, et üle-eelmine päev oli see väga toores, eelmine päev oli lihtsalt toores, kuid samal päeval enne Tartu poole teele asumist proovides tundus, et see on just värskelt valmis saanud. Oh tillae! ning haarasin kasti Ameeripat kohe bussile kaasa. IPA peab värske olema, muidu humala aroom taandub ajaga liialt ära, aga sellegipoolest ei tohi see toores olla!

Inimestele, kellele IPA on mokkamööda, meeldis see õlu väga ja sai suurepärast tagasisidet. Peale seda, kui mainisin õlle vanust, tegid enamus degusteerijaid suured silmad ning ei uskunud, et tegu on nii “alaealisega”.  See oli üks Kalamaja Pruulikoja hitte ning meelsasti osteti seda ka koju kaasa. Mulle endale meeldib veidike magusam IPA, seda see Ameeripa  ka oli. Võibolla sai meski temp liiga kõrge või karamelli linnast palju, aga järgmine kord prooviks tsut-tsut magusust maha tõmmata ja humalate kurjust veel rohkem sisse panna.

Kalamaja pruulikoja õlled

Aga järgmisest pruulist juba õige pea....

Terviseks!

Ameeripa 

(American IPA)

ABV 7.1% ja 7.4%

IBU 60

EBC 14

OG 1.066

FG  1.011

Kogus 50l

 

6.pruul - Meetrine jalg (Imperial IPA)

 Pruulitud 23.08.2014

Linnaste jahvatamisel kasutasime noort tööjõudu

Retsept:

10kg Pale ale linnaseid

4kg nisulinnaseid

1.5kg rukkilinnaseid

1.3kg Caramunich II

1kg rukkihelbeid

0.1kg melanoid linnaseid

70g Target humalaid (60min)

65g Challenger (60min)

100g Tettnang (15min)

100g Chinook (5min)

Cascade ja Amarillo dryhop

Irish moss

Mangrove Jack’s US West Coast M44 

Selle pruuliga tervitan kõiki kaasaegseid (kodu)pruulijaid, kes ammutanud teadmisi ka meie riigipiiridest väljaspool, peas pidevalt ümber arvutades auntse, PSI-sid, barreleid, galloneid jne. Hiljuti avastasin, et paratamatult kasutan viimasel ajal päris palju ühte konkreetset äppi oma telefonis. Jah,  see on ühikute konvertimise äpp Convert Units, mis tõlgib mahud, pikkused, kaalud, rõhud jne. kohalikku süsteemi ning sellega teeb elu lihtsalt väga palju kergemaks. Seega kohe väike soovitus kõigile, kes pole veel ussimängu-telefoni moodsa multi-mega-quadcore-telefoni vastu vahetanud, enda elu lihtsustamiseks oleks aeg see samm ära astuda. Kogu sellest mõõtühikute draamast saigi see Imperial IPA oma nime. Samas Beersmith programmis saab ka kõik konvertimised automaatselt ära teha, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. 

Kes ei tahaks saada osa õlleteost?

Linnaste jahvatamine

Minu soov oli teha topelt-IPA kus sees oleks kindlasti ka rukist. Et siis saaks öelda, et Eesti värk ja puha. Retsepti sai minule kohaselt palju kordi ümber tehtud, kuid lõpuks saime selle  siiski kokku. Pruulmeistritest leidsin ühe Mangrove Jack’si pärmi, mida soovisin proovida – selleks osutus M44 US West Coast, mis sobib kangematele ameerika stiilis õlledele, säilitades ja välja tuues just humala aroomi. Kui ära ei proovi, ega siis ei tea ka ju, eks.  Kuna lootsime saada kanguseks 8.8%, siis arvestasime 2 pakki rehüdreeritud pärmi kääritusnõu kohta (~23L).

Mõne sõnaga ka õllestiili nimeloost. Kõige rohkem teatakse seda stiili meie riigis ilmselt topelt-IPA nime all, aga algselt kutsuti seda Imperial IPA-ks (loomulikult kasutatakse seda nime tänaseni), sellest tuli mugandatud ja lühendatud IIPA, millest siis omakorda häälduse lihtsustamiseks jõuti topelt-IPA’ni. Siin muuseas hakkasin mõtlema, kas soomekeeles on siis tupla-IPA? Kõlab hästi, aga uurige keegi järg :)

Ka seekord olen jäänud  veidi selle õlletegemise kirjutamisega veidi ajast maha, siis pean avama oma analoog-märkmiku (paberist lehed sees)  peakirjaga “Mõdu memuaarid” ja meenutan, kuides see kõik juhtus.  Kuna kirjapulgaga liiga palju ka ei viitsi kirjutada, siis tegime vähemalt mõned pildid. Alguses oli kõik ilus...

Minu hüdromeetri silindri peamine kasutusala.

Pruulipäev algas taaskord imeliselt. Kõik asjad valmistasin eelmine õhtu ette, mis ette valmistada andis ning  tõotas tulla lihtne kuid mõnus õlleteo päev. Erinevalt varasematest pruulidest otsustasime teha selle pruuli 100% Taneliga Kalamaja Pruulikojast koos ning hiljem saadud vili pooleks teha. Niisiis kohtusime taaskord kohe hommikul ühes Kalamaja kohta avaras hoovis ning mõtetes juba hakkasime valmistatavat IIPAT jooma.

SG enne loputamist 1.090 @62C

Lähtevee meskimiseks püüdsime võtta kraanist nii kuuma vett kui võimalik, osa sellest õnnestus väiksemates pottides eelnevalt ka ära keeta, säästes sellega veidi propaani, kuid peamiselt kõvasti aega. Meskisime ilusti 60minutit 62C juures ja alustasime lend-loputamisega (flysparge). Lasin mitte täitsa esimesed virdejooksud hüdromeetri silindrisse ja mõõtsime kuumalt näidu 1.090 – vau! Kuna ilmselt mingisugune karmavõlg oli meil tasumata jäänud, siis õnnestus meil meskinõu filter kohe umbe ajada. Järgnes kusagil pool tundi nuputamist, et kuidas oleks kõige mõistlikum probleemile läheneda, püüdsime heaga, kuid asi lõppes sellega, et aerutasime lusikaga umbes 1.5h meskinõus nagu Eesti neljapaat Sochi olümpial. Aga nagu igal alal, saab jõuga ja saab nõuga. Viimane pool tundi läks juba edukamalt, kuna olime omandanud õige sügamistehnika ja sellega säästime palju kaloripõletust. Peale piisava koguse virde kättesaamist asusime seda kõike keetma.

Tanel meskinõus aerutamas

Nähes seda sodi kogust, mis me läbi filtri oma aerutamisega põhjustasime, kus tavaliselt oleme väga hoolikalt teinud linnaste kestadest filtri ja seda püüdnud säilitada, ei osanud sellest korrast midagi väga head oodata. Vahepeal tuli selget puhast vedelikku, vahepeal mõnusalt helepruuni, midagi taolist nagu ärakäinud pärm. Taga kuklas põles meil pidevalt mingi punane tuli, koos sireeniga...

Algas kee(t)mine. Lisasime juba päris paksule (füüsiliselt paksule) virdele ka topelt-ipale omase koguse humalaid sisse. Lõhnad ja vaatepilt olid võimsad. Kogu keedu vältel oli “roheliste mehikeste” osakaal humalate näol juba päris suur, seega mõttest kogu see mant  läbi plaatsoojusvaheti lasta ma midagi head ma ei lootnud. Nii ka juhtus, et õlle keedu asemel tundus, et keetsime tund aega hernesuppi (konsistentsi suhtes, mitte lõhna) ja nagu oleks sellele lisanud iga 15 minuti tagant želatiini , tükeldatud tilli ning nagu löönuks ka mõned toored munad sisse katki. Kuna mul tavalist vaskspiraaljahutit ka pole, siis otsustasime kallata kogu virde lihtsalt läbi sõela võrdselt kahte käärimisnõusse ja lasta keldris maha jahtuda. Pärmi lisamise lükkasime järgmisele päevale.

Rohke valkude ja proteiinide kogus põhjustas ka keemisel palju vahtu.

"Rohelised mehikesed" lisatud ja teevad oma tööd

See läbi sõela kallamine oli ka veidi nagu enesepetmine – õhest küljest nagu midagi püüad kinni, aga samas 95% sellest jamast läks ikka läbi sõela ning tagant järgi võiks nimetada seda platseebo-puhastuseks või lihtsalt kutsuda seda “aja viitmise vormiks”.

Kääritusnõud keldris maha jahutatud ja pärm lisatud

Järgmisel päeval kui pärmi hakkasin sisse viskama, märkasin seda sadet mis nõude põhja oli selle ööga settinud – oh sa sade! Mehine. Aga lisasin ka kaks pärmi per nõu, seekord siiski rehüdreerimata ja jäin ootama pärmi tegutsemist. Nädal aega hiljem sifoonisime Taneliga mõlemad nõud secondary’desse ümber, mõlema nõu põhja jäi alles 7 liitrit setet – peamiselt valgud, veidi ka humalat ja mõnuga pärmi.

Sellest omakorda nädal hiljem lisasime dryhopi lilled – Amarillo ja Cascade – lõhnad meestele.

Kannatas väljas pudelitesse villida küll

Veel nädal hiljem villisime väikestesse 0.33l pudelitesse Taneliga koos, seekord tegime seda esmakordselt õues. Läks päris ladusalt ja saime kokku 90 pudelit ilusalt lõhnavat jooki. Ka maitse oli võga timmu. Arutasime, et seda jooki ei sobiks suuremasse pudelisse villida, veel vähem KEGi ning kui seda jood, siis tunned kuidas eurod ja kõik need rasked töötunnid su suust läbi voolavad. Aga ega selle teksti kirjutamisehetkel ma valmis õlle maitsnud ei olegi, peab lootma et maha ei pea kallama.

Peale rasket kuid kurnavat õlletegu tegime ka väikese grilli ja õlle, kummagagi ei pingutanud väga üle, ärge seda tehke ka teiegi. Liha marinaadis seekord Tanel, kus kasutas lisaks teistele maitseainetele ka omatehtud nisuõlut.

Mul tegelikult veel mõned õlled praeguseks hetkeks juba pruulitud, üritan nendest ka kirjutada. Märksõnadeks taas veri, higi, raske päev  ja must huumor, aga see on tulevikurütmika...

PS. Kogu selle ummistuse draama põhjustaja selgus septembrikuise kodupruulijate kokkutulekult – nimelt rukkilinnased ja seda enam ka rukkihelbed moodustavad meskis väga inetu kissellitaolise konsistensi, mida on päris raske läbi filtri suruda. Seega hoidke oma rukkilinnaste suhe üldise grainbilliga madal. Tarkust voolab igast kokkutulekust, soovitan soojalt! Õlut aga külmalt.

PS2. Mõtlesin, et kui keegi soovib mu mingit retsepti  näha/proovida/katsetada/aretada, siis võin vabalt oma Beersmithi .bsmx retseptifaile jagada.

Terviseks!

Peale "aerutamist" oli filter täiesti ära vägistatud - sõlmes ja keerdus, seega pidin tõmbama selle millegi pika ja kõva otsa, et oma kuju tagasi saada. Vana hea harjavars päästis hädast välja.

Meetrine Jalg (Imperial IPA)

ABV 9.3%

IBU 80

EBC 24

OG 1.088

FG  1.017

Kogus 30l