3.pruul - kõrvitsa- ja kaneeliõlu “Kõrvavits ja Keelepeks”

Pruulitud 13.06.2014

Kõrvavits ja Keelepeks

Retsept:

Pilsner linnas

2.5kg Pilsner linnast

4.5kg Premium Pilsner linnast

4.5kg Pale Ale linnast

0.1kg Chocolate linnast

1kg Crystal100 linnast

0.5kg kaerahelbeid

33gr Magnum 15.2% (60 min)

33gr Fuggles 4.4% (10 min)

2kg kõrvitsapüreed (1kg meski, 1kg 10min)

2-3tl kaneeli

50gr vanillisuhkrut

Olin juba kaua aega mõelnud, et võiks kõrvitsast õlut teha. Seda mitmel põhjusel – esiteks sellepärast, et ilus ja terve kõrvits oli mul juba olemas ning teiseks sellepärast, et mulle peaaegu ükski asi kus kõrvits sees on, ei maitse. Küll aga mulle maitseb õlu. Seega tuleb siit kindlasti veidi vastuoluline rüübe, kuid eks näis, kas maitseb mulle või mitte. Alustame pruulipäevaga!

Ka seekord hakkasin kohe hommikul varakult väiksemates pottides toas vett meskimise jaoks kuumaks ajama, ise samal ajal veel muid asju asjatades.  Väikse osa keedetud vett jätsin pärmi jaoks jahtuma, et hiljem kusagil 25C juures pärm (2pk US-05) hüdreeruma panna.  Samas panin ka ahju sooja, et peale kõrvitsa lahtilõikamist see seal ilusti pehmeks küpsetada, siis tuleb maitse hästi esile ja seda on kerge lusikaga-noaga fileerida. Kui ka muud vajalikud ettevalmistused olid tehtud, vajalikud mõõdunõud, kaalud, humalad ja pärm külmkapist, voolikud, ühendused-üleminekud ning ämber OXI-ga välja pruulikotta viidud, sain alustada ülesseadmisega. Ega siin midagi suurt ega uhket ei olegi, mul on enamvähem asjad kõik üleval juba, peab ainult gaasi ära ühendama gaasipõletiga ning vaatama, et midagi põlema ei saaks minna. Eelkuumutatud vee kallasin suurde pruulipotti ja lisasin veel veidi kütet, et natuke veel temperatuuri tõsta. 

Linnasemaias abimees aitab kaaluda

Samal ajal otsisin üles vajalikud linnased ning asusin neid kaaluma, et jahvatamisega alustada. Küsite, miks on vaja retseptis kasutada lisaks Pilsner linnastele ka Premium Pilsnerit ja Pale Ale linnaseid? Ei olegi, aga kuna mu enda kott Pilsnerit hakkas otsa saama ja sõbra-naabrimehe-Kalamajapruulikoja-pruulijaTaneli  toodud Premium Pilsner oli ka otsakorral, siis kasutasin need ära ja uuest kotist võtsin veel puuduolev kogus Pale Ale linnast sekka. Pale Ale on küll veidi tumedam ja annab kindlasti ka teise iseloomu õllele, aga see peaks siia retsepti sobima kui humal keedupotti. Siiani olin kasutanud Weiermanni linnaseid, Pale Ale aga on soomlaste Viking linnas ja mitte 25kg kotis vaid lausa 40kg.

Kui meskimiseks mõeldud vesi oli saavutanud soovitud temperatuuri, siis enne meskimisnõusse ümberkallamist testisin väikse koguse veega, kas kraan seekord ikka peab vett. Peab - kõik on õige ning võis alustada meskimisega. Ega ma väga täpselt ei mõõda kui palju vett ma meskimiseks kasutan, kuna pole mingisugust mõõteriista sellejaoks veel teinud, aga niipalju kui ma silmajärgi olen teinud, on kõik õige tundunud. Alguses panen u pool meskinõust ehk pigem natukene vähem vett, et siis kui jahvatatud linnased on kõik juurde lisatud, siis saan vett veel soovikorral juurde panna. Lisan vett peaaegu külmakasti ääreni vastavalt kas temperatuuri peaks veidi tõstma või langetama. Seekord lisasin lihtsalt sama temperatuuriga vett, kuna kõik oli kraadipealt õige – täpselt soovitud 66C. Jahvatatud linnastest üritasin tumedamad shokolaadilinnased pealepoole lisada, kuna olen kuulnud et kui nad on allpool, võivad nad filtreerimise asemel hiljem äravoolu hoopis ära blokeerida. Samuti lisasin kaerahelbed ja ettevaatlikult 1kg küpsetatud kõrvitsat nii, et nad päris äravoolule hiljem ette ei jääks. Lapsed küsisid, et miks ma nii palju putru pean korraga tegema? Ega nad väga ei ekinudki. Meskimise aeg seekord oli 75minutit.

Jahvatatud linnased lisatud, nüüd saab vett veidi peale panna

Nii nagu eelmistelgi kordadel, hakkasin virret tasapisi meskinõust välja laskma. Esimesed 1 liiter lasin vaikselt kannu mille lisasin meskile taas ettevaatlikult peale. Edasi oli vedelik juba ilus tumepruun ja selge. Meskinõust voolas virre ühtlaselt kääritusnõusse (sealt kallan edasi keedunõusse, nii on kergem, samas on keedupott veel loputusvett täis), keedunõust aga samal ajal voolas loputuseks mõeldud 75-kraadine vesi omakorda meskimise nõusse, nii, et pidevalt oli väike veekiht linnastel peal. Natukene peab vee pealejooksu kiirusega mängima, aga mingit raketiteadust siin ei ole.  

Meskimeister ja moraalne tugi

 

Kui keedunõust oli loputusvesi kõik meskinõusse ära voolanud, kallasin sinna asemele kääritusnõusse kogunenud virde ja “tegin pliita alla tule”, et alustada keetmisega. Samal ajal nirises virret veel meskinõust kääritusnõusse juurde ning aegajalt kallasin selle keedupotti edasi. Kui kõik oli ära nirisenud ning linnased enamvähem kuivaks tõmmatud, siis samal ajal läks ka potis olev virre keema. Lisasin esimese satsi humalat – 33gr Magnumit 60 minutit.  Siinkohal tahaks toonitada, et sel hetkel ei ole soovitatav keedupoti juurest väga kaugele minna  - toimus ka minu esimene boilover ehk ülekeemine (ikkagi 13 ja reede!). Suurema kahju jõudsin vast ära hoida, aga kes seda kleepuvat janti hiljem koristada tahab... Teine ja omakorda ka viimane sats humalaid läks 33gr Fuggles’it 10ks minutit enne lõppu.  Veel 10 minutit enne lõppu lisasin u 1kg eelnevalt ahjus küpsetatud kõrvitsapüreed, kaneeli ning vanillisuhkrut. Viimast sellepärast, et olin unustanud vanilliekstrakti või –kauna poest tuua ja lootsin, et vanillisuhkur annab mingitki omast maitset.  Säästukast neid asju igatahes ei saa.

Humalasodi sõelaga lähimasse anumasse poetatud

Vahepeal jõudsid külla tulla sõbrad-kaaspruulijad Tartust-Pärnust ning niimoodi koos saime päris hästi hakkama. Kui peale keetmist läks jahutamiseks, siis loomulikult tekkis ummistus, kuna seekord oli ka kõrvits keedupotis sees. Siin kulusid abikäed kohe ära ka, natuke ümberkallamist ja sõelaga mässamist saime käärimata õlle puhtal kujul tagasi potti, et siis see maha jahutada 18 kraadini. Kõik sujus edasi suhteliselt hästi, arvestades et väljas oli tekkinud suurem pidu ja grill ning omajagu sai ka nii kodupruule ja muid pruule degusteeritud.

Hüdromeetriga saadud näidud:

First runnings ehk esimene tummisem virre meskinõust 1.088

Viimased loputusveest saadud näit oli 1.022

OG 1.066 (tegelikkuses veidi vähem, kuna lisasin paar liitrit vett juurde peale mõõtmist)

Kaks kääritusnõud said mõlemad täis, kummaski u25 liitrit, aereerisin ning lisasin hüdreeritud pärmi ning jätsin jahedamapoolsesse garaazi käärima. Lootus oli, et jahedamas väga karmi ja rutakat kääritusprotsessi ei tule, kuid siiski avastasin järgmine päev humalasodi õhulukust – selgus et sodi oli õhuluku blokeerinud, kui õhuluku eemaldasin, siis kääritusnõu justkui tõmbas poole väiksemaks kokku  – see näitab mis surve sinna sisse oli kogunenud. Puhastasin ja steriliseerisin taas õhulukud ning täitsin uuesti steriliseerijaga, samuti puhastasin suurest käärimispeost põhjustatud väljalennanud humalajäägid. Põhjus miks õhulukk ummistus võis olla ka see, et olin selle liiga sügavale läbi kaane lükanud või siis olin lihtsalt kääritusnõud liiga täis pannud. Edasi jäävad need jahedamasse garaazi vähemalt kaheks nädalaks, siis ilmselt sifoonin ümber secondary’desse ja lasen veel nädalakese olla enne kui pudelisse panen.

Seekord siis nii - tore on see, et iga pruulipäev on niivõrd erinev ja igasuguseid imelikke seiku tuleb ette, mida ei oska üldse ettegi näha. Aga see teebki selle hobi  huvitavaks ja käib ilmselt pruulimise juurde. Kippiseks!

Kõrvavits ja Keelepeks

ABV est. 6.6%

IBU 28 

EBC 25

OG 1.065

FG  tulemas

Kogus 50l

2. pruul - Harrison Ford Sierra Nevada Pale Ale

 pruulitud 25.05.2014

Jahvatatud Pilsner ja Crystal 100

Retsept:

11kg Pilsner linnast

1kg Crystal 100 linnast

25gr Magnum (60min)

50gr Fuggles (30min)

50gr Cascade (10min)

110gr Cascade (0min)

1tl Irish moss

2pk SafAle US-05

Nagu nimestki välja võib lugeda, on tegemist on klassikalise Sierra Nevada Pale Ale õlle klooniga. Et selle klassikalisust veel rõhutada, siis võtsin loa nime klassikaliste sõnapaaridega veel rikastada. Ütlen kohe ära, et seda retsepti sai ka päris palju ümber tehtud vastavalt olemasolevale toorainele. Nii mõnigi humal ja linnas sai välja vahetatud vastavalt mis oli juba olemas, või kuna silme ees olid juba uued retseptid, siis mõistlik oli kasutada kattuvaid koostisosi tulevaste pruulidega.  Seda kõike loomulikult sobivuse piirides.

Aga asja kallale. Pruulipäev algas taaskord suhteliselt vara. 'Suhteliselt' sellepärast, et kellaaeg oli omadega juba lõunas, aga kuna minu eelmine päev lõppes peaaegu et hommikul, siis lõuna oli minu jaoks enamgi kui hommik. Seekord tegin ‘monopruulimist’, st et õlletegu tegin üksinda ja keegi teine kõrval oma pruuli ei teinud.  Minu eelmisest all-grain õlleteost oli mul palju õppida, eriti mis puudutab ajakulu. Et kogu protsess ei võtaks enam nii palju aega, olin vahepeal soetanud vastavad üleminekud, vahekraanid ja voolikud, need ka õigeks pikkuseks lõiganud ning jahutamiseks ei pidanud enam keldri vahet jooksma, et vee voolu reguleerida või lihtsalt lahti-kinni keerata. Samuti alustasin vee soojendamisega juba toas, kus panin kohe 'hommikul' kolm potti veega tulele. Kui omadega välja jõudsin kolida, oli mul pm juba meskimiseks olev vesi õige temperatuuriga. 

Vesi oli ette valmistatud, hakkasin linnaseid kaaluma ja siis jahvatama.  Ei saanud ka seekord ilma viperusteta – viimane kord kui ma meskimisnõud ehk külmakasti kasutasin, oli Kalamaja pöevade ajal külma vee serveerimiseks. Selle jaoks sai aga kraanisüsteem naukene ümber tehtud ning kui ma nüüd oma kuuma vee sisse kallasin, siis avastasin, et kraan lekib. Kallasin kuuma vee tagasi potti,  olin unustanud sisemise mutri peale panna. Panin mutri ja pingutasin ilusasti ära – nüüd peaks toimima! Kallasin vee taas meskimisnõusse, kuid ikka lekib. Mida jama - kallasin vee uuesti potti tagasi, võtsin kraanisüsteemi lahti ja avastain katkise tihendi. Vahetasin tihendi ära (õnneks oli mul neid varuga võetud!), kontrollisin veel kõik mitu korda üle et ei oleks kusagilt mujalt võimalik lekkida ning panin vee korra uuesti tulele et temp taas üles saada ning kallasin meskimisnõusse. Seekord pidas ilusti, kuid kogu see jamamine u 35 liitri veega oli piisavalt väsitav ja aeganõudev, et jäin kohe alguses mõnusasti graafikust maha.

Meskimine

 Meskimine algas seekord 62C juures 30 minutit, kuna vee temp sai ikkagi natuke madal. Eelmine kord oli jällegi liiga kõrge ja siis pidin hoopistükis jahutama. Aga sain temperatuuri tõstetud 67 kraadini ning meskimine kestis veel 60 minutit. ‘Lendloputasin’ (flysparge) 75C juures ja first runnings’i tulemuseks sain 1.070 @70C, loputuse lõpus oli näit 1.020 @70C (mõõtsin eraldi anumas, mitte kõike koos).  Ilm kuni siiamaani oli ka Kalamaja kohta päris hea, aga keset meskimist tuli kange rahetorm peale ning olin sunnitud oma pruulikoja garaazi kaitsva varjualla kolima. Selg sai kõvasti vatti see päev.

Taevast tuli kutsumata külaline - rahe

 Edasi keetmise juurde. Kui keema läks, lisasin 25gr Magnumi humalad 60 minutiks (mälu järgi lisasin pool neist tegelikult isegi enne keema hakkamist). Seejärel läks 50gr Fuggles’it pooleks tunniks, 50gr Cascade’i 10ks minutiks ning lõkke kustutamisega lisasin veel 110gr Cascade’i.  10 Minutit enne keedu lõppu lisasin ka 1 teelusika Irish Moss’i.  

Nüüd edasi algab jahutamine. Kuna eelmine kord tekkis mul kerge ummistus keedupotis, siis seekord tegin ma korraliku whirlpool’i  kus kõik humalajäägid ja valgud ja proteiinid kogunevad poti keskele, ning selle võrra on lihtsam virret potist kraani kaudu välja lasta.  Peab mainima, et sel moel oli tõesti kõvasti parem ning sellist väga suurt ummistust ei tekkinudki. Jahutasin maha kusagile 28 kraadi juurde, OG näit 1.050, seekord lisasin ka peale keetmist juurde veidi vett, et kokku saada 50 liitrit. Pärmi hakkasin juba meskimise ajal ette valmistama, panin seekord lihtsalt kaks pakki US-05 ja hüdreerisin ära. Oli näha et pärm oli ilus ja elujõuline, seejärel viskasin pool ühte kääritusnõusse ning teise poole teise. Enne muidugi viiret kõvasti kääritusnõudes lokutades-raputades, et pärmile õhku toimetamiseks jätta.

Mõlemad käärimisnõud jätsin garaazi umbes 15C juurde käärima, tuppa soojemasse keskonda viisin rohkem kui kaks nädalat hiljem ehk 12.06. Selle aja jooksul oli õhulukk pidevalt mulksumas, alguses väga tormiliselt (isegi nende jahedate kraadide juures) ning hiljem lihtsalt stabiilselt. Kui tuppa u 20-22C juurde sooja said, siis mulksumine natukene intensiivistus, kuid mitte liiga palju.

Dryhopi lisasin 14.06, kus üks kääritusnõu sai 30gr cascade’i, ning teine 10gr. Plaanis oli võrdselt 20gr panna, aga kuna kallasin otse pakist eelnevalt koguseid välja kaalumata, siis läks seekord nii (nagu alati).  Aga ongi huvitav võrdlusmoment hiljem, eks.

Villisin õlle kahte keg’i 16.06 (3 päeva peale kuivhumaldamist) ning ülejäänud pudelitesse 17.06, iga pudel sai 4gr suhkrut. Üks väike tähelepaneks on see, et seekord ma ei sifooninud õlut teise kääritusnõusse (secondary'sse) edasi ennem villimist, tulemus oli see, et visuaalselt läks siiski päris palju settimata sodi pudelitesse. Edaspidi üritan siiski selle lisa sammu ära teha ja sifoonida surnud pärmi ja muu jama seest õlle puhtasse kääritusnõusse, tulemus tuleb selgelt palju "puhtam ja muretum". Aga peale villimist jõudsin veel põranda ära pühkida ning tormasin lennuki peale, imekombel jõudsin õigeks ajaks ummikusse ja õigeks ajaks lennukile. Pudelid jäid sooja seisma, kegi-d läksid kohe külmemeasse keskkonda. Maitsmine jääb kunagi hiljemaks kui vurts on sisse tulnud...

Harrison Ford Sierra Nevada Pale Ale 

ABV 5.5%

IBU 33

EBC 17

OG 1.050

FG 1.008

Kogus 50L