pruulitud 12.04.2014
SHSAPA aka Single Hop
Silver’s American Pale Ale
 | |
| Minu esimene linnastest valmistatud õlu - maitseb hea! |
Retsept:
2kg Munich linnast
2kg nisulinnast
1kg Caramunich linnast
20gr Amarillo humalaid (first wort hop)
20gr Amarillo (60min)
40gr Amarillo (20min)
60gr Amarillo (0min)
50gr Amarillo (dry-hop)
10gr Irish moss (10min)
Pärmid SafAle US-05 ja S-04
Retsepti leidsin mitte kokaraamatust vaid internetist, mida
natukene modifitseerisin ja vahetasin mõned koostisosad Eestis kättesaadavate
koostisosade vastu välja. Ka koguseid natukene muutsin, sest ümardasin auntsid ja pauntsid meil kasutuses olevateks mõõtühikuteks. Selle retsepti valisin mitmel põhjusel - esiteks, et see on üks levinumaid
kodupruulijate retsepte down-under’is
ning algajatele sobiv, kuna raske on midagi nässu keerata ja teiseks, et see on
American pale ale, mis mulle endale
väga maitseb. Lisaks veel see, et kasutuses on ainult ühte sorti humalat, mis
tähendab, et edaspidi ma tean, kuidas Amarillo lõhnab ja maitseb. Nime panin puhtalt tehnilstel kaalutlustel, ei ole leiutanud uut hõbedast eili liiki nagu on arvatud - kujutate ette või mitte, aga see tuleneb hoopistükist mu nimest.
 |
| Pilsner linnas - läheb peatselt peeneks |
Pruulipäev algas juba suhteliselt vara hommikul, sest endal
veel linnastest õlle tegemise kogemus puudus ning sõprade-tuttavate ning teiste
kodupruulijate kogemuste põhjal võtab see ikka oma jagu aega. Ilm oli ilus, Eesti kohta, ning külla tuli ka
sõber-naabrimees Tanel ning tegime paarispruulimist, st. et hoovipeale veeres
üks universaalkerega Audi, mis oli ääreni pruulimisvarustust täis ja saime koos
teha oma esimesed Kalamaja Pruulikoja õlled. Tema tegi oma setup’iga ainult
pilsner linnastest (single-malt, samuti linnase tundmaõppimiseks) väga maitsva rüüpe, aga mitte sellest ei
tahtnud ma rääkida…
 |
| Linnaste jahvatamine, vana hea akutrell on abiks. |
Tegin niipalju ettevalmistusi ära nagu oskasin, et oleks
sujuvam ja muretum hiljem toimetada, aga nagu hiljem selgus, oli mul palju areneda.
Esimese asjana kaalusin linnased ja jahvatasin need need valtsveskis, panin poti külma veega
tulele soojenema, et alustada meskimisega. Kuna vee kogus potis oli u 35
liitrit, siis võttis see oma jagu aega. Aga lõpuks siiski saavutasin
temperatuuri umbes 75C ja kallasin selle meskimisnõusse. Selleks on mul
modifitseeritud 52-liitrine külmakast. Lisasin jahvatatud linnased ning mõõtsin
temperatuuriks 68-69C, mida oli natukene palju. Lasin mõned kraadid jahtuda ning
meskimine toimus 67 kraadi juures. Peale 90 minutit meskimist oli temp langenud
1-2 kraadi, mis minumeelest on ülihea tulemus. Lend-loputasin (mis sõna, fly-sparge) 75-kraadise veega ning kokku
sain umbes 50 liitrit mesimagusat virret. Viskasin kohe sisse ka 20gr Amarillot
ja panin poti tulele, et alustada tunnipikkuse keeduga. Sellise mahu juures
peab arvestama, et ka 70-lt kraadilt keemaminekuks peab üksjagu aega varuma.
Seda meil oli - tegime Taneliga mõned õlled ja grillisime, et pilt tasku ei
läheks ning jätkasime taas oluliste asjadega.
Valmistasin ette pärmid. Kuna minu huvi on suur teada
saamaks kuidas erinevad pärmid (loodetavasti) erinevaid tulemusi annavad, siis
otsustasin kasutada kahte erinevat populaarset kuivpärmi – US-05 ja S-04.
Esimene on USA päritolu ale-tüüpi
pärm ning teine on Suurbritannia sugemetega analoog. Plaanis oli õlu panna käima kahte
kääritusnõusse, seega tundus mu plaan vaat' et ideaalne. Puistasin kuivpärmid
eelnevalt keedetud ja jahutatud vette, lasin neil u pool tundi seal hüdreeruda,
hiljem lisasin veidi suhkrusiirupit, et korralikult käima tõmmata.
Kui virre keema läks, lisasin veel 20gr Amarillo humalaid (60min),
et mõrudust neist saada. Järgmine sats humalaid läks sisse 20 minutit enne
lõppu (40gr) ning kui tund oli täis tikusunud, keerasin lõkke poti alt kinni ja
lisasin veel 60gr Amarillot, et ikka aroom ja lillelõhn ka juurde saada. Kümme minutit enne lõppu lisasin Irish
moss’i, see aitab igasugustel tahkematel osakestel kergemini põhja settida.
 |
| Plaatsoojusvaheti |
Alustasin jahutamisega. Minu pruulimispotil on all kraan,
poti sees humalafilter. Kraani otsa lükkasin vooliku mis juhatas mu
“peaaegu-õlle” plaatsoojusvahetisse, kust teiselt poolt vastu jooksis külm vesi
- niimoodi sain väga efektiivselt ja kiirelt virde maha jahutada u. 24 kraadini
ning kohe ka pärmile tutvustada. Päris nii lihtsalt see muidugi ei käinud, kuna
humalafilter tõmbas ennast mitu korda umbe, selle sai parandatud nii, et
kallasime keedupotist kogu stuffi läbi
sõela kääritusnõusse ja siis tagasi keedunõusse. Loomulikult suutsin sõela koos
kogu oma humalate ja valkude ja proteiiniga veel potti pillata, aga see
selleks. Igaljuhul sõela tõmbas päris kiiresti umbe. Enne pärmi lisamist üritasin veel võimalikult
palju aereerida, et pärmil oleks võimalikult meeldiv keskkond oma töö
tegemiseks.
Ühte kääritusnõusse sain 20l virret, teise 17l. Hmm, huvitav
- retsepti järgi pidi tulema veidi alla 50 liitri, mul 37l. “Ah, las ta olla”…
See nõu kus oli rohkem virret sai US-05-e ja 17-liitrine S-04.
OG 1.063
Hiljem retspti ülelugedes avastasin, et vahele jäi lõik, kus
peale keetmist pidi lisama nii palju vett, et kokku saada 50 liitrit õlut. Seega
oli mul suur tõenäosus, et mul tuleb plaanitust veidi tummisem õlu. Ja ma ei
eksinudki!
Peale nädalast
intensiivset kääritusprotsessi sifoonisin õlle pärmi pealt secondary kääritusnõudesse, kus lasin edasi käia. Loomulikult pidin
ka vahekokkuvõtte jaoks oma liignoort õlut maitsma, see ei pidavat patt olema.
Maitse oli väga alkoholine, liiga mõru, toores, oli tunda, et veel on palju suhkruid
veel alkoholiks lagundamata – jess, tuleb veel kangem!
 | |||
| Ümber villitud teisestesse kääritusnõudesse. |
5.mail, veidi rohkem kui 2 nädalat peale ümbervillimist
lisasin dryhop’i – 25gr kummassegii nõusse. Kolm päeva peale kuivhumaldamist
otsustasin US-05 pudelitesse/keg’i ära villida. Enamus US-05 pärmiga õlut läks keg’i ning Inglismaa pärmiga läks
kõik pudelitesse. Kuna kogu ettevõtmine
toimus mitmeid tunde peale südaööd, siis juhtus ka “kerge” äpardus, mille
tulemusena olin sunnitud 6 pudelit õlut kraanikausist alla kallama. Nimelt see
kogus, mis keg’i ei mahtunud, panin
pudelitesse. Suhkru asemel aga lisasin igasse pudelisse 4gr puhastusainet. Oma
viga taibates sain aru, et peaks olema ülivihane enda peale, aga kuna olin
päris väsinud, siis ei viitsinud vihastada ja villisin allesjäänud õlle kahte
väikesesse pudelisse - suhkruga! “Pesuloputusõlled”
kallasin torusiili kombel otse äravoolu. Mõlemad suhkruga pudelid tõin kaasa
kodupruulijate kokkutulekule, kus huvilised said võrrelda sama õlut erineva
pärmiga.
Kaks päeva hiljem villisin ka S-04 pärmil oleva õlle
pudelitesse. Seekord kontrollisin kolm korda üle, et paneksin pudelitesse ikka
suhkrut, mitte pesukeemiat. Ja ma ei eksinudki! Iga pudel sai 4gr dekstroosi ja
läksid sooja seisma. Soojas seisid mõned nädalad, kuna polnud väga kohta kuhu
neid külma viia.
KEG-is olevat õlle proovisin juba paari päeva pärast ja oh
imet – ülihea! Siinkohal mainin ära, et seal karboniseerisin CO2-ga, kusagil
1bar-i ja veidi peale jäi rõhk. Esimene tops oli loomulikult nagu supp – õlle kohta
kuidagi palju tahkeid osakesi, aga kuna vaadist tuleb õlu põhjast ja sete oli välja tulnud, siis
koheselt läks ka õlu selgeks. Teine tops oli juba täiseti selge ja oh seda
mõnusat maitset. Huvi pärast käsin
peaaegu iga päev, või üle päeva natukene mekkimas, ja peab mainima, et
silmnähtavalt oli iga kord maitse muutunud. Mitte halvemaks ega paremaks, aga
teistsuguseks . Olin ülirahul oma suhteliselt kalli investeeringuga, aga sain
aru et CO2 ja vaadisüsteem on end koheselt ära tasunud.
Mis erinevused siis pärmidel olid? Esiteks käis S-04
natukene madalamaks/kuivemaks, st. FG oli 1.006 vs US-05 oli 1.008. Seda oli tunda ka
maitses. Samas peab mainima, et US-05 õlledel oli ka suur vahe olenevalt kas
võtta vaadist või pudelist. Pudelis polnud ilmselt väga hästi sade põhja
settinud ja seega polnud õlu nii selge kui vaadis oli. Samuti korboniseerimise
meetod mõjutas maitset tunduvalt.
Kangust oli õllel selle stiili kohta minu jaoks natukene
palju, teiste arvates oli just hea.
Osade arvates oli liiga kerge kehaga, minuarvates just liiga raske.
Võibolla oli asi kinni ka selles, et minu eesmärk oli teha easy-to-drink üle keskmise huvitava suvist lauaõlut, teised hindasid seda
kindla stiili piirides. Las olla. Asi on maitses.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et kõik sõbrad ja külalised, kes
seda õlut proovisid (ja neid oli palju), muutus arusaam koduõllest
kardinaalselt. Eriti läks see õlu peale naisterahvastele, kes muidu võibolla
just suurimad õllesõbrad ei ole. Meestele läks ka väga peale, kahjuks nii hästi,
et see sai suhteliselt ruttu otsa…
SHSAPA aka Single Hop Silvers American Pale Ale
ABV 7.2-7.4%
EBC 20+
IBU ~40
Kogus 37L
OG 1.063
FG 1.006-1.008 (S-04 vs US-05)
Edit: Ülevaate õllest oma blogis tegi õllegurmaan ja blogija Alar. Tekst ja foto blogist.
 |
| Kodupruulijate kokkutulek @Pudel baar, juuni 2014 |
SHSAPA - American/India Pale ale?
Autor: Silver - Kalamaja pruulikoda
ABV: 7,4%
IBU: 40
Linnased: -
Humalad: Amarillo
Pärm: S-04 ning US-05
Välimus: Tume pruun, õrna punaka varjundiga, kergelt hägune, tagasihoidlik vahukiht, mis püsib normaalselt.
Aroom: Värske, tsitruseline, vaigune, intensiivsus keskpärane või veidi alla selle.
Maitse: Domineerib humalate mõrudus, sekka veidi hapukust. Maitse on üpris hästi tasakaalus. Järelmaitse mõru, keha kergepoolne.
Lisaks: Laual oli antud õlle kahte varianti, erinevus kasutatud pärmis. Nii oli meil võimalik kõrvuti võrrelda sama retsepti erinevate pärmidega ning peab tunnistama, et minujaoks väike vahe oli täitsa olemas. Võib-olla teiste jaoks oli erinevus rohkem tajutavam.
